CIF vahetusprogramm Šotimaal 06.05.2011 - 04.06.2011

Maarja Grünberg

CIF-ist (Council of International Felloship) lugesin esimest korda e-kirjast, mille minu kolleeg mulle saatis. See oli kutse tulla osalema rahvusvahelises vahetusprogrammis, kuna olen juba pikemat aega soovinud välismaale praktiseerima minna, hakkasin CIF-i kohta rohkem infot koguma. Valides riike kuhu võiks praktikale siirduda jäi mulle kohe silma Šotimaa. Olen seal korra varem turistina käinud, maa mulle meeldis, mille tõttu tahtsin sinna tagasi minna. Lisaks huvitas mind Šoti kriminaalõigussüsteem, eelkõige töö kurjategijatega, nende rehabiliteerimine ühiskonda – valdkond millega ise Eestis tegelen. Eesti kriminaalhooldussüsteemis ja vanglate korrektsioonitöös kasutatakse mitmeid töömeetodeid, mis on pärit Suurbritanniast, seega ise kohapeale vaatama minna, kuidas kõik praktikas käib tundus väga ahvatlev.

Otsus tehtud, tuli kirjutada põhjalik ja motiveeritud avaldus CIF Scotlandi ja vastust ootama jääda. Õnneks vastus tuli kiirelt, 2011 aasta algusaes hakkasin tegema juba ettevalmistusi 4 nädalaseks vahetusprogrammiks. Hea meel on, et minu töökoht võimaldas võtta mul selleks ajaks õppepuhkust, kuna tegemist oli erialase enesetäiendamisega.

Šotimaale jõudes ootas mind ees vihm (märkusena võin öelda, et vihm lakkas vaid üksikuteks päevadeks), aga lennujaamas võttis mind vastu päikseline Isabel, kes on CIF Scotlandi hing ja vägi e programmi üks pikaajalistest eestvedajatest. Tema oli mulle toeks kogu programmi jooksul ning viimased 2 nädalat elasin ka tema juures. Teiste CIF Scotlandi inimestega ning programmis osalejatega kohtusin juba järgmisel päeval ühisel barbeque õhtul. Aga esimesel õhtul kohtusin oma esimese host family-ga e mind majutava perega. Olin Christine ja Gary Morganiga juba enne kohale jõudmist facebookis vestelnud, mis tõttu üksteisega kohtumine oli meeleolukas. Sain nende peres kiiresti omaks, kuna olen ainult natuke vanem nende enda lastest mõistsid nad mind suurepäraselt, mina hakkasin pidama neid oma Šoti vanemateks.

Šoti mägismaal ees: Masako, Maarja, Rachel, Paula, taga: Ellinor, Mohan, Fati, Sema

Vahetusprogrammis osalejad

CIF Scotland paikneb kesk Šotimaal Perthi linnas. Igaaastase vahetusprogrammiga on seotud kümneid vabatahtlike, kes tegelevad programmi koostamise, praktika läbiviimise, majutamise ja kõige muuga, et programmi saabunutel kõik sujuks. Kureerib seda kõike president Anne Robertson. See aasta osales programmis 6 sotsiaalvaldkonna inimest üle maakera: Ellinor Rootsist, Sema Türgist, Maarja Eestist, Fati Ghanast, Masako Jaapanist ja Mohan Nepaalist. Seltskond oli kirju koos oma kultuurilise taustaga, mitmed ei söönud sealiha või liha üldse, Mohanil oli raske naiste seltskonnas hakkama saada, sest kodumaal on neil teatud reeglid naistega suhtlemiseks, mida ta siin järgida ei saanud. Programmi esimene nädal oligi mõeldud üksteisega tutvumiseks ja kohanemiseks Šotimaaga, sõitsime palju mööda maad ringi, käisime Edinburgis ja Atlandi ookeani ääres Mul-i saarel. Jõudsime ka üksteise tööst kuulda ja maitsta rahvustoite. Nüüd on mul palju parem arusaam Rootsi lastekaitsest, Türgi sotsiaaltööst haiglates, vanurite hoolekandest Jaapanis, noortetööst Ghanas ja Nepaali tervishoiu probleemidest, mina rääkisin teistele Eestimaast ja tööst vanglas ning kriminaalhoolduses. Esimene nädal valmistas meid ette järgnevaks 3 vaatluspraktika nädalaks.

Puhkehetk Edinburghis

Vaatluspraktika Perth-Kinrossi kriminaalõigussüsteemis

Mina veetsin oma vaatluspraktika Perthi ja Kinrossi piirkonna kriminaalõigussüsteemiga tutvudes e sain osa sotsiaaltöötajate tööst kurjategijatega. Mul oli võimalus külastada naistevanglat, avavanglat, ühte kinnist vanglat, kriminaalhooldusosakonda, sõltuvusrehabilitatsiooni osakonda, psühhiaatria haiglat, üldkasuliku töö töökohti, teha kodukülastusi kriminaalhooldusel olevate isikute juurde, viibida juures ohtlikke kurjategijate (seksuaalkurjategijad peamiselt), nn sündimata laste ja juhtumikorralduslikel ümarlaudadel e ma nägin peaaegu kõike mida Šotimaal ühe kurjategijaga tehakse, et temast seaduskuulekas inimene saaks.

Siinkohal toon välja mõned asjaolusid, mis iseloomustavad Šotimaa kriminaalõigussüsteemi:

· Kurjategijate rehabiliteerimine on üks osa sotsiaalhoolekandest kohalikus omavalitsuses sh sotsiaaltöö vanglas. Alguses oli raske aru saada, miks kohalik omavalitsus peaks kurjategijatega tegelema, aga üsna varsti nägin, et see on väga mõistlik lahendus. Kurjategijatel esineb palju sotsiaalseid probleeme (n: puudub eluase, töö, majanduslikud raskused, sõltuvusprobleemid jne), mille lahendamiseks saab abi sotsiaalhoolekandelt e kogu ametkondlik tugivõrgustik on ühe struktuuri osa, mis tagab abi parema kättesaadavuse ja samas ka kontrolli kurjategija tegevuse üle. Meil Eestis tegelevad kurjategijate rehabiliteerimisega vanglad, sotsiaalprobleemide lahendamises aitab kohalik omavalitsus, tööd aitab leida Töötukassa e kolm erinevat institutsiooni.

· Kuriteo sooritanu karistamine – 16 erinevat võimalust karistuse/mõjutusvahendi kohaldamiseks (kõiki süüdimõistetud ei pea karistama neile võib määrata mõjutusvahendit) n: vangistus, vangistus koos käristusjärgse järelevalvega, vangistus koos ennetähtaegse vabanemisega, eluaegne vangistus, narkoravi ja kontroll, community pay-back (meil on see sarnane kriminaalhoolduse, üldkasulikutöö tegemisega), seksuaalkurjategijate järelevalve korraldus koos vangistusega, sotsiaalprogrammis osalemine, lastekaitse järelevalve kohaldamine, trahv, kompensatsioon, noomitus, karistuses vabastamine. Tegemist on väga mitmekülgse karistuse ja alternatiivkaristuste süsteemiga, mille määramisel arvestatakse kuriteo sooritanu isiku varasema elukäigu, karistatuse ja sotsiaalse olukorraga. Meil on 2 karistusliiki (vangistus, trahv), mille võib asendada 5 alternatiivkaristusega (kriminaalhooldus, ükt, katseag, narkoravi, osaline vangistus), karistuse määramine on otseses seoses sooritatud kuriteoga ja varasema kriminaalse käitumisega, sotsiaalsele poolele pööratakse vähe tähelepanu.

Töö kriminaalidaga käib juhtumikorralduse põhimõttel e lähtuvalt kurjategija individuaalsetest vajadustest ning motivatsioonist muutuda. Kurjategija rehabiliteerimiseks seotakse ta erinevate teenustega, mille korraldamisega tegeleb sotsiaaltöötaja. Nemad viivad ka ise nõustamisi vahel ka sotsiaalprogramme läbi. Suur rõhk on kurjategija riskide hindamisel, et välja selgitada riskitase, mis on aluseks järelevalve taseme määramiseks ning rehabilitatsiooni teenuste määramiseks. Juhtumikorraldus sh riskide hindamine on ka Eestis kurjategijate rehabilitatsiooni meetodiks.

Kohalik elu

See jutt, mis šotlaste kohta räägitakse, et nad räägivad alati ilmast, vastab igati tõele. Igas vestluses, mis kohalikega peetud sai tuli ilm alati teemaks. Mitte, et ilm pidevalt muutuks vaid, see, et ükskord võiks ta paremaks minna. Minu seal veedetud aja jooksul nägin halba ja veel halvemat ilma – vihma sadas pidevalt, külm oli nii toas kui väljas, tuul puhus rekord kiirustel. Ilm oli päikseline ja soe vaid ühel päeval, siis kui toimus programmi lõpetamise tseremoonia.

Šotimaal veedetud ajaga sain päris hästi tuttavaks kohaliku eluoluga. Šotimaal elab 5 miljonit šotlast, 1 miljon poolakat ja mõningal määral teisi rahvusi, poolakaid võis tõesti tänavatel palju kohata, neil olid omad poed ja kultuurikeskused. Tegemist on heaolu riigiga, kus on tugev keskklass, välja arenenud sotsiaalhoolekande süsteem kuid samas esineb palju sotsiaalseid probleeme (n: narkomaaniat, noorte kodutust). Mis mulle eriti silma jäi ja mõtlema pani on linnastumine – ära on unustatud korilus, köögiviljade kasvatamine, mooside ja konservide tegemine, sest kõik eluks vajalik on saadaval kaubanduskeskuses. Minu mõlemad host familyd imestasid kui kirjeldasin neile kuidas ma emaga sügiseti seenel ja marjul metsas käin ning hiljem saadu purkidesse panen. Nemad ei tundnud ühtegi seeneliiki ega suutnud vahet teha mustika ja pohla varrel kuigi nad käisid mitmeid kordi kuus metsas jalutamas. Kaubanduskeskused olid tõesti suured ja avatud 24h, kuid toiduvalik oli seal kehv, valida oli tavaliselt ühes sortimendis nelja toote vahel. Mina tahtsin koju kaasa tuua õiget inglise teed (puruna), kuid seda ei leidnud ma kuskilt, sest kõik tarbivad vaid musta pakiteed, seda ma ometi ei ostnud, sest Eestist saan palju paremat teed osta.

Mägede ja ajalooga ei anna Eestit ja Šotimaad muidugi võrrelda, autoga mööda kitsaid mägiteid sõita oli omaette elamus ning paleed ja kindlused andsid ülevaate Šotimaa aristokraatlikust poolest.

Kokkuvõtteks saab öelda, et tegemist oli minu jaoks väga kasuliku vahetusprogrammiga, ma sain kuu aja jooksul kogeda elamist välisriigis, näha Šotimaa sotsiaalsüsteemi ja selle alla kuuluvat kriminaalõigussüsteemi rehabilitatsiooni poolt ja kohtuda uute sõpradega. Minu nn Šoti vanemad Christine ja Gary käisid suve lõpul Tallinnas, kuna tänu minule tekkis neil suurem huvi Eestimaa vastu. Plaanin isegi järgmise aasta sügisel kanarbiku õitsemise ajal tagasi minna, sest tean, et mind oodatakse. Aga kõige suurem väärtus CIF vahetusprogrammi juures oli see, et sain Eesti elule perspektiivilt vaadata. Koju jõudes sain aru, et meie elu siin on täitsa hea :)

CIF Scotland 2011 lõpetamise tseremoonia Perthi linna esindussaalis