CIF-iga Norras 2003

Olin täitnud 1. novembriks 2002 ankeedi, et osaleda 2003 aastal toimuvas CIF programmis Norras ja saatnud selle CIF Estonia esindajatele. Ootasin pikisilmi vastust. Käesoleva aasta jaanuari lõpus leidsingi oma meilikastis teate, et mind on valitud programmsi osalema CIF-i programmis. CIF on lühend - Council of International Fellowship - ehk Rahvusvaheline Koostöö Nõukogu. See on organisatsioon, mis tegeleb sotsiaaltöötajate ja sotsiaaltööga lähedalt seotud elukutsete esindajate vahetusprogrammidega üle terve maailma).

Olin alati tahtnud minna Norrasse sealsete mägede ja põhjamaise karguse pärast. Nüüd, pärast positiivset vastust, tuli veel leida raha sinna ja tagasi sõiduks ning samuti saada kokkulepe töökohaga. Kõik eelnev tehtud, asusin ma teele neljapäeval 8. mail. Olin valinud sõiduvahenditeks laeva ja bussi. Bussisõit Stockholmist Oslosse kestis 8 tundi. Mida rohkem sihtkoha poole, seda ilusamaks läks vaade bussi aknast. Need imeilusad mäed! Oslosse jõudes tabas mind küll väikene ehmatus, kuid see jäi ka ainukeseks selle aja jooksul. Nimelt jõudsin kohale õhtul kell 10 ja ei leidnud eest inimest, kes mulle vastu pidi tulema. Ta ootas mind vales peatuses.
Esimese öö veetsin tolle sama proua juures, kes mulle vastu oli tulnud. Järgmisel päeval, laupäeval, viidi mind hotelli kus kohtusin teiste programmist osavõtjatega. Meie grupp sai olema 8 liikmeline: tsehhitar, indialane, tansaanlane, hollandlane, ameeriklane, türklane, lätlane ja mina. Grupi liikmete vanus oli 25-52 aastani. Vahepeal pean ära mainima, et hotelli juurde jõudes märkasin autot "Kalevi" reklaamiga, selgus et seal peatus üks Eesti krossijalgrattur. Eestlasi on tõesti kõikjal!

Laupäeval tutvustati meile programmi ja samal ajal tutvusime me omavahel. Pühapäeval külastasime üheskoos muuseumit ja pärastlõunal tulid võõrustajapered meile järgi. Programmi üks oluline osa ongi elamine peredes.
Üheskoos kuulasime ära lätlanna ja ameeriklanna oma maa ja töö tutvustuse, selline vastatsikune tutvustamine on programmi kohustuslik osa. Ülejäänud osavõtjad said tutvustuseks võimaluse hiljem. Igal nädalal toimus kohtumine, kuhu kogunesid kõik Norra CIF-i liikmed ja kaks osavõtjat rääkisid oma maast.

Minu võõrustajapere viis mind alustuseks 70-aastaseks saava proua sünnipäevale. See oli väga huvitav kogemus. Palju rahvast väikeses korteris, rohkelt rohelisega kaunistatud võileibu, natuke veini ja mitu maitsvat kooki. Nende ringkonnas oli kombeks teha sünnipäevalapsest ja tema tegemistest laul, mille tarbeks antakse välja spetsiaalsed laululehed ja mida siis üheskoos lauldakse.
Sünnipäeval käidud jõudsin oma esimesse koju. Teel hoiatas pereema, et ma ei ehmataks tema lapsi nähes, kuna tema lapsed on värvilised - adopteeritud Indoneesiasat. Peres oli 25 aastane poeg ja 23 aastane tütar. Pereisa töötas lasteaias kasvatajana ja pereema tegeles raskesti kasvatavate laste probleemidega. Sellest perest ja meie tegemistest võiks pikalt pajatada.
Meie päevad olid sisustatud kõikvõimalike sotsiaaltööd puudutavate loengutega ja erinevate sotsiaaltöö asutuste külastustega. Hommikuti saime kõik kokku Oslo sotsiaaltöö ülikoolis. Kuni kella 12-ni, vahel ka 2- ni olid loengud ja peale seda asutuste külastamine. Seejärel oli vaba aeg, mil me saime oma grupiga kõndida mööda Oslot ja tutvuda vaatamisväärsustega, istuda kohvikus jne.
Ühel päeval külastasime puutega inimeste küla, kus olid korterid puuetega inimestele. Igas majas oli neli korterit, nii füüsilise kui vaimse puudega inimestele. Kuna need inimesed ei olnud võimelised ise enda eest hoolitsema, oli majas ööpäevaringselt põetaja ja päevasel ajal igale inimesele personaalne põetaja ning teatud tunnid kaks põetajat. Selles asutuses olles tundsin ma, et Norra on tõesti väga rikkas riik.
Samas asus ka taastusravikeskus, kus ühe meetodina kasutati värve. Iga tuba oli mingit tegevust soodustavat värvi, näiteks muusika tuba kollane, roheline tuba füüsiliteks tegevusteks, rahustav tuba valge - spetsiaalse valge voodi ja massaazipallidest koosneva tekiga, jne.

17. mai on norralaste jaoks suur pidupäev - rahvuspäev. Sel päeval korraldatakse suur rongkäik, enamus inimesi kannab rahvariideid või siis pidulikku riietust. Kogunetakse kuningalossi ette rongkäiku vaatama ja peale seda piknikku pidama. Rongkäigust võtavad osa kõikide koolide õpilased, ka puutega laste koolidest. Silmale oli väga harjumatu, et ka värvilised lapsed kandsid norra rahvariideid.
Teisel nädalalõpul viidi meid mägedesse lund vaatama, kuna meil oli grupis inimesi kes ei olnud elus kordagi lund näinud. Elasime me seal ühes uhkes mägimajas. See langes kokku Eurovisiooni lauluvõistluse ajaga, siis sai ühiselt sellele kaasa elatud. Türklase rõõm oli piiritu kui nemad võitsid. Mägedes külastasime ka puutega inimeste taastusravikeskust, seal olid nende jaoks olemas hobused, spetsiaalsed suusarajad pimedatele, suusad jalututele, jõusaalid, basseinid, isegi ekstra nende jaoks ehitatud väike armas puukirik.

Mägedest tagasi jõudes oli aeg vahetada võõrustaja peret. Minu uus pere oli noor abielupaar. Naine töötas lastekaitsetöötajana ja mees oli advokaat. Kuna selle aja sisse jäi üks norralaste püha ja järgmisel nädalalõpul oli juba minul aeg lahkuda, siis kahjuks jäi selle perega koos olemiseks vähe aega.

Kolmandal nädalal oli neljapäev riiklik püha, see tähendas, et meil ei olnud loenguid ja meil oli järjest neli vaba päeva. Minu esimene võõrustaja pere laenas meile nendeks päevadeks oma autot ja me sõtsime üle mägede, umbes 500 kilomeetrit, kõige läänepoolsemasse linna Bergenisse. See oli fantastiline nädalalõpp. Need lõputult ilusad mäed, lumi üleval mägedes, alla tulles võililleväljad….. kõige suurem juga…. ja Bergen ….. ja kalaturg.

Järgmisel nädalal veetsin ma ühe päeva Drammenis, kus tutvusin sealse hooldusperesüsteemiga. Sain väga palju kasulikku oma töö jaoks.

See kõik on elamus mida peab ise kogema, seda kõike ei saa kirjutades edasi anda. Saab näha võrratut loodust, uurida kuidas tehakse teises riigis seda tööd mida sa ise igapäev siin teed, , tutvuda ja tunda kuidas elab üks tavaline norra perekond ning saada võrratuid sõprusidemeid üle maailma…..

Haidi Vahenurm, avahoolduse spetsialist
Pärnu, september 2003