Itaalia 2004, osaleja kokkuvõte

CIF-i vahetusprogramm Itaalias (24 september - 16 oktoober 2004)

Mõtlesin kirjutada selle kirjutise julgustamaks neid, kes soovivad kandideerida edaspidi CIF programmis. Mina küll lugesin eelnevalt programmis osalenute mõtteid ja meenutusi. Soov osaleda oli suur, aga peas ikka vasardamas mõtted - kas minna, kuhu minna ja kas saan hakkama. Tänaseks ei kahetse hetkegi.
Arvan, et selline sotsiaaltöötajate vahetus on mitmekülgne õppetund ja tänuväärne kogemus. Põhitegevuseks kohapeal sotsiaalasutuse külastamine ja kohtumine erinevate sotsiaaltöötajatega, juurde kohalikud struktuurid ja kultuur. Igatahes minule need olid erinevad õppetunnid ja mõnedest natuke konkreetsemalt.

• Ingliskeelne sooviavaldus. Selle täitmine võttis esialgu küllaltki palju aega ja energiat, kui see valmis, on ka osalemissoov kindlasti kasvanud.
• Valmistada ette oma maa, töökoha ja ametikohustuste tutvustus (inglise keeles). Materjale ja teemasid on lõputult, millest võiks rääkida. Kindlasti avardas see töö ka minu teadmiseid oma kodumaast ja tulevikusuundadest. Kui aga esitlus varakult ette valmistatud, on muretsemine asjatu.
• Võõras keelekeskkond. Loomulikult on oluline elementaarne keeleoskus, aga viibides üksinda võõral maal tuleb käsitlusele ka kehakeel. Kehakeel lisab aga suhtlemisele vürtsi. Arvan, et mitteverbaalsel suhtlemisel avaldub osaliselt ka inimese loovus.
• Üksi võõral maal, ilma koduste kohustusteta, oli ka rohkem aega analüüsida oma mõtteid ja arutleda ettetulevaid situatsioone. Minul oli kotis raamat "Siin ja praegu: kohaloleku jõud", mis aitas veelgi rohkem nautida hetke ja olukordi, milles viibisin.
• Maailma tunnetus. Mina olin kaks nädalat Rooma linnas, kus elanikke ligi 2,5 miljonit. Lisaks tuhanded turistid. Tundsin end väikese liivaterana imekaunis päikesepaistelises rannas. Liivaterana, millel pole erilist pistmist teiste terakestega, on vaid oma nägemus...
• Elamine peredes. Perekond, kes võtab enda juurde elama võõra inimese, peab olema ise avatud ja sõbralik. Arvan, et kui ta oleks pretensioonikas ja nn. tähenärija, ei oleks ta nõus riskima ja end koormama vabatahtliku liikumisega. See on ju vastupidiselt pime mäng. Arvan ka, et korraldaja oskab teha valikut, kuhu programmis osalejad majutada. Ma saan rääkida vaid oma kogemusest, aga mina sain juurde kaks sõbralikku perekonda ja hulgaliselt tuttavaid. Toon näite: kui mind rongi peale saadeti ja mina perenisega natuke pisaraid paotasime, ütles peremees: miks te nutate, see on ju nii rõõmus sündmus, et me tuttavaks saime, see on ju meie sõpruse algus. Sellele tagasi mõeldes läheb alati süda soojaks. Täna võin ka öelda, et see kõik polnud illusioon, sest kirjavahetus on alanud.
• Väike õppetund on ka üksinda reisimisel. Saad loota vaid iseendale. Tegelikult on tänapäeva transport väga inimsõbralik - lennujaamad, bussiliinid ja rongiliiklus. Vaja vaid rahulikku keskendumist ja ületamatuid olukordi pole.
• Probleemide top 10. Jälle vaid minu arvamus, et probleemid sotsiaaltöös on sarnased, erinevad on need vaid kohaasetuses. On, mida rahvusvaheliselt kolleegidega rääkida.

Sotsiaaltööd õppides, ei anta õpilastele valemeid, kuidas võrrandit lahendada. On vaid lahendusvariandid, mis on elluviimisel väga individuaalsed ja erinevate põimumiskohtadega. Kuidas aidata abivajajaid, et hundid söönud, lambad terved? Kuidas suuta muuta teiste inimeste eluviise ja tõekspidamisi? Muuta teisi on aga võimatu. Muutumine peab algama endast.
Julget meelt võtta vastu uusi väljakutseid!!!

Heli Preismann / Kadrina valla lastekaitse spetsialist / CIF Italia programm 2004.