Austria 2004, osaleja kokkuvõte

CIF-i vahetusprogramm Austrias (30 aprill - 27 mai 2004)

Meenutades CIF programmi raames Viinis veedetud aega, meenuvad esmajärjekorras inimsed. Inimesed, kes mind majutasid, kellega kohtusin programmi käigus ning teised osalejad üle Euroopa. Väärt kogemus, mida julgeksin soovitada kõigile.

Viini reisisin bussiga. Põhjuseks oli eelkõige raha, ei toimu ju Tallinn - Viin marsruudil ühtegi lendu ja kõik lennud, mis oleksid ajaliselt sobinud osutusid küllaltki kalliks. Ei teadnud ma ju veel seda, et CIF Austria oli saanud riigi poolt toetust ning kompenseeris hiljem minu trantspordi. Muidugi oleks eelistanud mõnetunnist lennureisi kolmekümne tunnisele istumisele bussis. Enese lohutamiseks suhtun ma aga toimunud bussisõitu kui teatavat liiki ekstreemsporti ja sport pidavat olema kasulik. Igal juhul jõudsin oma reisipaunaga õnnelikult Viini. Saabudes helistasin Judith Lamatchile, kes on CIF Austria president ja jäin ootama et keegi tuleks ja võtaks mu oma hoole alla. Pole just kerge hakata orienteeruma täiesti võõras linnas. Oodates oma kontaktisikut oli mul aega vaadata inimesi, kes tarmukalt sagisid Südbanhofis, kohas kus peatuvad rahvusvahelised bussid.
Tähelepanu köitsid võidund nahktagides mõnepäevase habemega mehejässid, kes aktiivselt püüdsid oma poolakeelse jutuvadaga endale kliente leida. Nende sooviks oli leida reisijaid kes tahaks taksosõitu Krakovisse, Prahasse või jumal teab kuhu. Igaks juhuks loobusin nendega igasugusest pikemast mõttevahetusest. Peamiselt muidugi sellepärast, et poola keeles oskaksin parimal juhul vaid ühe kohvi tellida.
Parasjagu siis kui ootamine hakkas juba väsitama saabus väga meeldiv hallipäine proua, koos oma sõbrannaga. Nemad olidki need, kes mind otsima tulid. Nad juhatasid mind pere juurde, kelle külaliseks ma järgneval 2 nädalal sain olema. Tõttöelda olin reisiväsimusest täielikult läbi imbunud. Kuid saabudes uude kodusse on otse loomulik, et suhtled oma uue pererahvaga. Minu suureks õnneks osutus pererahvas väga meeldivateks ja arusaajateks inimesteks, nii pääsesingi peale kahepäevast bussi reisi mõnusalt puhkama.
Kuna olin saabunud päeva varem kui teised programmis osalejad siis oli mul järgmisel päeval vabalt aega. Minu koduks oli suur ja ilus maja Viini rohelises äärelinnas, kus minu käsutuses oli keldrikorrusel asuv suur tuba, wc ja dusiruum. Pererahvas oli väga lahke. Neil oli kolm tütart, kellest ainult üks elas koos oma elukaaslasega veel vanemate juures, teised olid juba läinud oma teed. Seega ruumi oli küllalt. Pereema töötas sotsiaalsfääris ning pereisa töötas projekteerimisbüroos. Kuna oli vabalt aega, tiirutasin esimese päeva Viini kesklinnas. Olin korra ennem Viinis käinud kuid ainult läbisõidul ja seda veebruarikuus. Kevadel aga oli Viin võrratu. Kaunid pargid, uhked hooned ja lõputu inimeste sagimine.
Programmi ametlikul alguspäeval kogunesid kõik osalejad Judithi juures. Seal tutvusin Reinhardiga Saksamaalt, Jean´iga Pariisist, Vismaga Lätist ning Annaga Rootsist. Seltskond oli minust natuke vanem kuid tundus päris vahva grupp. Kõik olid tagasihoidlikud ja mures oma keeleoskuse pärast. Kuid varsti muutus õhkond mõnusaks ja inimesed hakkasid suhtlema. Meile jagati meie programmid, tuvustati seda mis hakkab järgneva kuu aja jooksul juhtuma ja lepiti kokku millal keegi teeb presentatsiooni oma kodukohast. Nimelt iga nädal toimusid grupi kohtumised ning igal sellisel kohtumisel esitas keegi ülevaate oma riigist ja tööst.
Programm oli ülesehitatud järgmiselt: Kaks nädalat oli ühine programm kus kõik käisid koos erinevates asutustes, teise kahe nädala jooksul külastas igaüks iseseisvalt asutusi, mis vastasid kõige paremini tema eelistustele.
Meie kõigi ühine programm algas sellega, et sõitsime nädalavahetuseks Viinist välja kuulsasse Vinerwaldi. Väga maaliline paik. Kõrged künkad, kaunid kevadaasad, mida palistasid tamme- ja saaremetsad. Pilt oli nagu mõnest fotoalbumist välja lõigatud. Seal veetsime terve nädalavahetuse, tutvusime ka austria koolisüsteemiga ja saime teada kust tulevad sotsiaaltöötajad. Teema oli paeluv just seetõttu, et koolisüsteemis oli äsja toimunud reform. Maa võlude hulka kuulus ka naabri juurest värske piima ja munade toomine ning kevadpäikese käes peesitamine.
Pealinnas tagasi olles alusatasime ühist programmi. Külastasime lastekaitset, sotsiaaltöötajate kooli, parlamenti, ÜROd, tööhõive ametit, noortevanglat ja hulganisti teisi asutusi, mis pakkusid kõigile huvi. Õhtuti aga leppisime grupiga omavahel kokku mõne kohtumispaiga ja võtsime mõne õlle või proovisime mõnd veinisorti. Esimese nädala kõige määravam märksõna oli orienteerumine. Meile jagati küll kätte Viini kaardid ja ühistrantspordi kuupilet, kuid ikkagi oli päris pingutust nõudev leida õige metroojaam, vahetada ronge ning kasutada tramme. See oli kõigi programmis osalejate alaline mure, et kas jõuab õigeks ajaks kokku määratud kohtumisele. Jean, kes oli alati väga tähelepanelik iga väikseima detaili suhtes oli vahest isegi 45 minutit varem ootel, et mitte hilineda, Reinhart aga oma stoilise rahuga jõudis alti õigeks ajaks kohale, oli tal ju abiks saksa keel, mille varal alati leidis mõne teejuhataja.
Teise nädala lõpuks olime kohanenud linnaga juba päris hästi. Mina avastasin, et pole paremat kohta oma nigelaid teadmisi klassikalise muusika vallas parandada kui Viin. Nii jõudsingi hankida endale piletid kahele etendusele ooperimajas, ning kolmele kontserdile Musikvereini kuldses saalis (enamasti teatakse seda küll selle järgi, et sealt kantakse üle uusaasta kontsert). Lisaks jõudsin veel jazzklubisse Porgy and Bess. Kui siia otsa liita veel päevasel, vabal ajal külastatud kunstimuuemumid ja galeriid, siis võib öelda et kultuuri üledoosi sain ma kindlasti.
Peale teist nädalat algas kõigil individuaalne programm. Minu programm oli peamiselt seotud noorte temaatikaga. Nii õnnestuski kohtuda inimestega, kes korraldavad lastelaagreid, organiseerivad noorte vabaaja veetmist, teostavad tänavatööd, rahastavad Viinis tegutsevaid noorteühendusi, pakuvad imigrantidele peavarju ning vaatavad selle järele, et sotsiaalsed probleemid ei uputaks noori. Keskeltläbi oli mul 2 kohtumist päevas. Seega sain päris hea ülevaate noortetemaatikast üldse. Selle kahe nädala sisse jäi ka minu kord esitleda oma maad teistele grupi liikmetele. Oma suureks üllatuseks sain ma sellega päris hästi hakkama. Rääkisin sotsiaaltöö korraldusest Eestis, koolitusest, tööst kohalikus omavalitsuses ja kolmandas sektoris ning praegu valitsevatest tendentsidest. Tundus et kuulati huviga.
Mai lõpus lahkus terve meie grupp Viinist. Programm jätkus veel kaks nädalat Budapestis, kuid mina selles enam ei osalenud. Oli lihtsalt kiire koju kuna suveperioodil algavad noortelaagrid ootasid. Rõõmustav oli aga see, et teised grupi liikmed saatsid mulle Budapestist postkaardi. Seega ei jäänud ma päris ilma Budapesti kogemuseta.

Kokkuvõteks võin julgelt öelda, et CIF programm Viinis oli väga kontaktiderohke ja pakkus kõrvuti nii erialast ning huvitavat enesetäienduset kui ka meeldivat ja kultuurilist reisikogemust.

Eero Kiipli, CIF Austria 2004