CIF-India, 06.11-10.12.2008
Katrin Arendi

Töötan igapäevaselt Mustamäe linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaalteenuste sektori vanemspetsialistina, nõustan puudega inimesi Tallinna linnas pakutavate sotsiaalteenuste osas, ja tegelen omastehoolduse seadmise korraldamisega ja hooldajatoetuse määramisega.

Ajend osaleda CIF programmis tuli kauasest huvist rahvusvahelise ja multikultuurse sotsiaaltöö vastu, mis tärkas juba üle 10 aasta tagasi, tehes Tallinna Ülikooli (toonase Peda) sotsiaaltöö tudengitega rahvusvahelist üksikvanematega peredele suunatud toimetulekulaagrit „Argipäevad” Ida-Virumaal ja Soomes. Meeskonna rahvusvahelisus (eesti-soome-saksa tudengid) ja kliendigrupi muukeelsus ja –kultuurilisus avas silmi ja teadmist, et pidevas globaliseerumises ja riigipiiride laienemises on sotsiaaltöötaja roll samamoodi laienev, mõistmaks kultuuride vahelisi erinevusi ja kultuuribarjääre, mõistmaks ümbritsevat maailma ja selles toimuvaid protsesse. Väike Eesti ei muutu ilmselt kunagi pagulastest kihisevaks Paabeliks, kuid Eestis on elanud alati palju erinevaid rahvaid oma tavade ja tõekspidamistega, seega tegelikult me elamegi igati multikultuurses keskkonnas. Ja  selles mõttes tuleb professionaalselt kasuks aeg ajalt harida end international social work-i abil.

Miks India? CIF nimekirja uurides, asukoha maa osas valiku tegemisel, välistasin enda jaoks tuttavad EL maad, eesmärgiga täis kirjutada „valgeid laike” oma professionaalses pagasis. Indiale kui asukohamaale ei seadnud ma mingeid ootusi ega lootusi, et mitte mingeid kuvandeid luua (teatud kuvandid on ju niikuinii TV-st ja seal käinute suust ja sulest). Professionaalsed ootused-lootused seevastu nagu ikka: sotsiaaltöise silmaringi avardamine. India võib tunduda esmapilgul üsna ekstreemse valikuna, justnimelt seepärast, et juba rahvaarvult on meie maad niivõrd kardinaalselt erinevad, mis kindlasti annab sotsiaalsetele probleemidele teistsuguse mõõtme ja sügavuse. Kuid usun, et läbi erinevuste ongi võimalik maksimaalselt õppida (nö kogemuse kaudu õppimine). Osaliselt on sellised õppekäigud nagu millegi kaotatu taasleidmine... iga päev paraku ei mõtle oma erialasest identiteedist või aatelisest eesmärgistatusest, seda enam teed seda siis väga intensiivses õpiprotsessis.

Intro mööda India sotsiaaltöö peateemasid avas märksa laialdasemad mõõtmed sotsiaaltööle endale. Indias keskendutakse enam tööle perede ja gruppidega (sotsiaaltöötaja on tuhandete jaoks), samuti suund ühiskondlikumale lähenemisele sotsiaaltöös (naiste staatus, võrdsusprintsiip hindud VS moslemid, rural VS urban, klassivahed). India sotsiaaltöös on 3 tasandit: riiklik (GO), MTÜ (NGO), erasektor (suurfirmade sotsiaalse vastutuse programmid e. the social side of business). India  peamised arenguprobleemid on omavahel vägagi seotud: vaesus => populatsioon => kirjaoskamatus => töötus.

Sotsiaaltöötajad saavad ülikoolist mitmekülgse hariduse ja oskused, olemaks pädev erinevates teemavaldkondades (õpitakse USA õppekavade järgi). Sotsiaaltöötaja on ühiskonnast arvestatav ressurss, ta on ametialana kaasatud haiglates, koolides, politseis, ta osaleb katastroofitöös,  tema käes on initsiatiiv projektide loomisel ja loob koostöövõrgustikke, osaleb töögruppides ja teeb avalikke ettepanekuid vastavatele komiteedele/komisjonidele/valitsusele.

Liikudes professionaalselt sotsiaaltöölt kodanikualgatusele, siis imponeerib kodanike sotsiaalne vastutus – avatus diskussioonidele ja vabatahtlik töö (käimapanev jõud: Do Karma). On mõistetav, et kuna keegi Indias riigile makse ei maksa, ja midagi seetõttu riigilt teenuste-toetustena vastu ei saa (India riik ei maksa pensione oma kodanikele, v.a riigitöötajad), siis oma elukäigu parandamiseks on ühiskond avatud diskussioonidele, luues organisatsioone, või lihtsalt tehakse oma hääl kuuldavaks. Märkimisväärse nüansina arutelude käigus on rõhuasetus sellel, mida saab paremaks teha, mitte see, mis on halvasti. Vabatahtlikuna tegutsemisajendid on üle maailma samad, on loogiline jätk, et kui jäädakse pensionile, lapsed on kodust ära läinud, pole enam erilist sotsiaalset aktiivsust taga, siis leitakse alternatiiviks vabatahtlikku töö väljund. Näide, mis mind pani seda valdkonda esmakordselt Indias märkama oli puuetega laste õpiabi: käiakse pärisõpetajatel tundides abiks paar tundi nädalas, vabatahtlik aitab mõnel lapsel tähte õieti kleepida, teisel kriipsu õieti vedada jne. Lihtne, aga väga mõjus tegevus, abistamaks õpetajat, ja olles kasulik lapsele. Seda näinuna mõtisklesin samal ajal Eestis poolenisti soikunud vabatahtliku teenistuse käekäigule ning ka näiteks ka sellele, et Eestis tihti firmad küsivad (tavaliselt jõulude eel), et millega nemad saaksid nt lastekodulapsi toetada. Ja tavaliselt tehakse seda esemetega. Tõesti, on asju mida on hädasti vaja, aga lastekodu võiks teha hoopis ettepaneku, et saatke iga nädal korra vabatahtlikke abistama sügavate erivajatustega lapsi, kes tõepoolest vajavad ekstra tähelepanu kogu oma kasvamise aja, pealegi natuke ekstra-tähelepanu vajavad kõik hoolitsuseta lapsed. Eks me veel tõenaoliselt kasva selles suunas, aga jah, tänapäeval siiski on Eesti inimesel iseendaga veel küllaga tegemist.

Vaatlus- ja osalus-praktika programm:

Mahindra and Mahindra - Corporate Social Responsibility project (10/10/2008) – suurkorporatsiooni sotsiaalse vastutuse projekt. Mahindra kompanii usub, et nemad saavad toetada kirjaoskamatuse “likvideerimist”, st paremat haridust.

Sharddhanand Mahila Ashram (11/11/2008) - The Hindu Women’s Welfare Society. Ilma õigusteta naiste, hüljatud laste ja erivajadustega laste varjupaik. The Special Care center (puuetega lapsed) – füsioteraapia, tegevusteraapia, kõneteraapia. The Ashram’s Nursery – 2-6 a tydrukud ja poisid (poisid saavad elada siin varjupaigas kuni 6. a saamiseni, siis saadetakse nad edasi teise institutsiooni). Girls between ages 6 and 20. Mahila Section (20-60 a naised)

National Job Development Center (11/11/2008) – puuetega inimeste (füüsiline puue, madal IQ) töökeskus. Harjutavad töötegemisoskusi (köök, trükitöökoda, paberkaupade voltimise töökoda, õmblustöökoda, arvutid, kontor), argioskusi (advanced and pre-vocational training). Keskuses käijad saavad oma töö eest palka, nende töid müüakse eraisikutele ja nad täidavad allhanke tellimusi.

SIR J.J.HOSPITAL (12/11/2008) – Mumbai ja osariigi parim haigla, õppehaigla. Sotsiaaltöötaja tegutseb vahendajana patsiendi, töötajate ja agentuuride vahel (ST-ja tegutseb patsiendile ka rahastuse otsimisega).

Children Day Celebration (13/11/2008) – CPAA korraldatud laste päev vähihaigetele lastele, kohal ka press ja Bollywood’i staarid. Lastepäeva korraldatakse kunagise peaministri Nehru auks igal aastal tema sünnipäeval.

CPAA (13/11/2008) – vähihaigete laste hoolekanne. Organisatsiooni üheks tegevusalaks on ka patsientide ja omaste (!) rehabilitatsioon (workshop), esialgu uskumatuna tunduv ja imestama panev kuid hilisemas diskussioonis vähist paranenutega selgus, et tegelikult on rehabilitatsioon vähihaigetel väga oluline, sest kodus norutamine on mentaalselt laastav, ja ega keegi ju ei tahagi vähihaiget tööle.

APNALAYA (14/11/2008) – slumm. Projekti põhi-idee on olla slummis sees, näha elanike vajadusi ja siis pakkuda seda mida kõige rohkem vajatakse, peamiselt haridust ja sööki. Inimesed tulevad slummi selleks, et kusagil ellu jääda. Peale 500 000 elaniku täitumise slummi populatsioonis ametlikult sinna juurde inimesi elama ei võeta.  Linna poolt organiseeritud slummis elamine pakub m6ningast sotsiaalset tuge. Elamispinna eest makstakse üüri 10-15 ruupiat kuus (1 rp on 25 senti).

Manav Seva Sangh (15/11/2008) – institutsioon orbudele, nö perekodu (praegu 210 last). Keskuse põhimõte on see, et igal lapsel on õigus kodule. Elanikeks adopteerimist ootavad lapsed, erivajadusega (nt autistid) lapsed, sh õpiraskustega lapsed. Kasvatajateks on 24/7 pereemad (house-mother).

S.P.J. Sadhana School for the Develomentally Challeged (18/11/2008) – kool puuetega lastele, õpivad toimetuleku- ja tööoskusi. 3 päeva asemel olin haiguse tõttu 1 päev praktikakohas. Remark: minu jaoks avanes vabatahtlikkuse põhimõte

Shraddha Charitable Trust (21/11/20089– eelmise kooli (vanuseline) jätk, workshop-tööpada, autistlike ja vaimupuuetega täiskasvanud noortele. Toimib toetatud töökohana, teevad utiilist: paberist, kilest ja puulehtedest taldrikuid ja vaagnaid, kinkekotte, kinkekarpe - allhanke tellimustööd

Saraswati Mandir Trust (24/11/2008) – Tulip School (24-25/11.2008) – vaimupuuetega laste koolid

Dignity Foundation (26/11/2008) - eakate hoolekanne, erinevad projektid erinevates linnades (aktiviseerimine läbi töö ja vaba aja veetmine, toetusgrupid, majutus – vanurite küla, dementsete päevakeskus, eaka ID-kaart, abitelefon). Seoses eakate sagedase väärkohtlemisega teeb organisatsioon koostööd politseiga, kes käib regulaarselt eakatele kodukülastusi tegemas. Terroriakti tõttu olin planeeritud 3 päeva tõttu 1 päeva praktikakohas.

Family Welfare Agency ( 01/12/2008) – alustanud 1958 adopteerimistest, tänasel päeval tegelevad eakate kodanike küsimustega: networking, nõustamine, kodukülased, aktiviteedid päevakeskuses (diskussioonigrupid, väljasõidud, jooga, huvialaringid). Remark: saan nüüd aru, mis tähendab India rahva avatus diskussioonidele ja NGO’de tähtsus ja rohkus versus GO

JJ Hospital (2-3/12/2008)  – põhjalikum ja sügavam haigla sotsiaaltöösse süüvimine. Kuna JJ on pommirünnakute järgne laatsaret, käsitlesime neid teemasid ka põhjalikult, kuna kuulihaavadega inimesed olid reaalselt silme all. Remark: sotsiaaltöötajate ametiuhkus ja professionaalsus! Sotsiaaltöötaja on meeskonnas võrdväärne partner arstidega, lõplikku diagnoosigi ei panda ilma sotsiaaltöötaja poolse hinnanguta.

Rural camp (4-8/12/2008) – tutvumine kohaliku algkooli, põhi ning keskkooliga; NavJeevan koolkodu lastele, kelle vanemad on commercial sex workers.

 Kokkuvõte

Mida õppekäik andis?

• Kogemus, nii professionaalne (kohalike sotsiaaltöötajate kõrge enesehinnang ja respekt ühiskonnas) kui ka eraelu mõttes (hea kohanejana ei ole probleem harjuda kohalike tavadega, ikka võõral maal selle maa kommete järgi, pigem olen tänulik võimalusele, et sain elada „rahva hulgas”, nende kodudes, nende tavade järgi. Loomulikult oleks olnud igati mugavam rohkem ruumi enda jaoks, kuid olen niigi tänulik selle külalislahkuse eest, mis osaks sai (Guests are Gods). Programmi ajal toimunud terrorirünnak Mumbaile mõjutas nii projekti läbiviimist, kui kogu elanikkonna argipäeva)
• Kultuuride erinevus (s.h. cross-cultural relationships) – nii hindu VS moslem kui lääs VS orient ...
• Lisaks lokaalse sotsiaaltööga tutvumisele lisateadteadmised ka Austria, Saksa, Rootsi, Soome ja Uus-Meremaa sotsiaaltööst (7 osalist programmis neist maadest)

Miinused:

• Väga tihe programm, isegi puhkepäevadel, kõik vajusid kohati ära, sest vaja oli ka aega endale, et asju läbi seedida/läbi kirjutada raportiteks. See ei ole remark kurtmise pärast, loomulikult nõutakse kõigilt palju panustamist ja interaktiivset osalemist, sest see on ju töövahetusprogramm. Lihtsalt arvan, et efekt on märgatavamalt suurem, kui inimesed püsivad erksad ja löögivalmis J

Küsimärgid:

• Minule koostatud programm. Mind häirib ja tekitab siiamaani küsimusi see, et kuidas tõlgendati siiski sooviavaldusse kirja pandud soove (must-valgel ometigi ju), ja nende muutumist kohapeal millekski muuks. Samas annan omale aru, et võib-olla tõesti andsin liiga „ümmargust” informatsiooni, soovides võimalikult laialdast ringvaadet, põhimõtetest metoodika ja teostuseni erinevate sihtrühmade hulgas (vaatamata sellele et minu igapäevatöö on puuetega täiskasvanutega, neist valdav osa eakaid), vast seetõttu olingi tiba pettunud (tüdinud?) kui 2/3 minu individuaalsest praktikast möödus puuetega laste koolides.
• Kahjuks jäi suht tundmatuks riikliku tasandi sotsiaaltöö (v.a tutvumine haiglaga). Ilmselt ei osanud kohe alguses küsida.
• Lisaks erialastele teadmistele võiks intros jagada ka sotsio-kultuurilisi ja poliitilisi taustateadmisi, orienteerumaks kohalikus elus eneses.  Feedback'is mainisid seda kõik osalenud.

 Oma raporti kirjutamist olen käsitlenud kui abivahendit, mis aitaks lahti mõtestada teemasid, mis mul Indias olles lõpuni mõtlemata jäid... Näiteks naisteema küsimused kõigepealt, mis seal terve uurimisvaldkond ja eraldi sotsiaaltöö suund on. Ja õigusteta sündinud laste teema. Ma saan aru, et nimetatud grupid on olemas, loen definitsiooni, ja näen mis tööd nendega tehakse, aga mõistmaks sügavamalt seda kastisüsteemi ja kõike muud kaasuvat selles, siis on vaja pikk tee veel läbi käia ja kõvasti järeleaitamistunde võtta. 1,5 kuud on lühike aeg mõistmaks asju, mis ühes kultuuris on toiminud sajandeid, ja professionaalse spetsialiseerumisena õpitav aastaid. Ja kuigi ma õppisin tundma seda ühte linna, sulandusin sisse ja sain aru mis moodi see metropol toimib, siis inimeste ja mõtteviisi tundmaõppimisega läheks veel kaua aega. Kindlasti ei saa vähemtähtsaks pidada peegeldusi, mida sai oma maast ja selle elu-olust rääkides (a la “You Europeans are lonely people...”).

 Aga kas minust sai siis parem professionaal? Kas see õppekäik mõjutas mu ametikasvu? Oma argitöö profiilist lähtuvalt ei saa ma üle võtta ühtki metoodilist rakendust, kuid usun, et isiklikes omadustes olen analüütilisem (põhjus-tagajärg seosed ühiskonnas) kindlasti. Kohalikus sotsiaaltöös kasutatavate töövõtetega ja hoiakutega (ametiuhkus + suhtumine töösse ja klientidesse) kokkupuude lisas ka endale entusiasmi juurde. Kas eelppol eesmärkidena rõhutatud avaram silmaring ka mulle minu töö praktilisel teostamisel abiks tuleb? Usun et jaa. Kui kasvad inimesena, oled märksa parem ka oma erialases elus. Ja vastupidi.